BLOGI

EIS - ood vabadusele

.ee halduse viimine eraõigusliku sihtasutuse kätte muutis Eesti tippdomeeni liberaalsemaks ja andis tugeva arengutõuke. Täna on .ee kasvukiiruselt viies Euroopa riigitunnusega domeenide hulgas. Kuid kõigile võrdselt vaba ja avatud .ee siiski pole.

Jätkan eelmises postituses alustatud arutelu EISist ja selle olemusest. See kord piirangutest.

.ee üleminekuga EISi haldusesse säilis üks oluline piirang - igal .ee domeenil pidi olema seos Eestiga. Selleks seoseks on domeeni halduskontakt, kes peab olema Eesti kehtiva isikukoodiga kodanik. .ee on Eesti riigitunnusega domeen ja selline eeldus tundus ülemineku ajal loogiline. Koos internetiga on maailm vahepeal edasi arenenud - enam ei pea olema ettevõte registreeritud Eestis, et eestlastele midagi väärtuslikku pakkuda. Ei pea olema Eesti kodanik, et omada õigust ja võimalust eestlastele midagi öelda. Riigitunnusega tippdomeen on eelkõige vastava riigi interneti kasutajatega suhtlemiseks, mis ei eelda ei Eesti isiku- ega äriregistrikoodi, kohalikust postiaadressist rääkimata.

Samas võib küsida, kas nähtus nagu riigitunnusega tippdomeen, on üldse mõistlik. Internet ei tunne ju riigipiire. Ehk oleks nutikam võtta suund ülddomeenide eeskujul laiemale publikule, otsida turge, kus tähekombinatsioon “ee” omab mingit tähendust ja püüda seeläbi jõuda suurema hulga registreerijateni - nagu on seda teinud Montenegro oma domeeniga .me? .ee tugevus ülddomeenide kõrval peitub selles, et otsimootorid tõstavad just selle alla registreeritud domeene otsingutes ette poole kui tuvastatakse, et otsing on pärit Eesti IP aadressiruumist. Loogika lihtne, otsides näiteks restorani, võib eeldada, et otsijale pakuvad enam huvi lähem ümbrus ja saadav informatsioongi võiks eelistatult olla emakeelne. Sammuga ülddomeenide suunal satuks see väärtus ohtu. Lisaks tähendab see ka väga suuri investeeringuid rahvusvahelisse turundusse. Ülddomeenide turul on juba sadu konkurente ja isegi väga suuri summasid mängu pannes pole edu kaugeltki garanteeritud. Seetõttu on EIS valinud .ee arendamise Eesti märgina ning juulikuust oleme kaotamas ka kohaliku halduskontakti nõuet, et muuta eestlastega suhtlemine lihtsamaks ning .ee veelgi kättesaadavamaks ja elujõulisemaks.

Domeenide viimiseks registreerijateni valisid asutajad EISi loomisel müügiesindajate mudeli - .ee domeeni registreerimine on pärast domeenireformi võimalik vaid läbi edasimüüja ehk registripidaja. Samm võimaldas registril keskenduda vajalike süsteemide ja teenuste väljatöötamisele ning arendamisele. Klienditoega tegeleva tugipersonali arv oli võimalik hoida väiksena säästes kulusid. Kuid mis olulisem - registripidajate abil jõudis domeen registreerijatele lähemale. Ühest kohast saab registreerida nii domeeni kui osta juurde selle kasutamiseks vajalikke teenuseid nagu koduleht ja selle majutus, e-post jne.

Register-registripidaja mudel on maailmas enim levinud domeeniregistri haldamise ja müügi viis, mis loomulikult ei tähenda automaatselt, et tegemist on parima võimaliku lähenemisega. Sellel mudelil puhtakujulisena on ka oluline miinus - kaugus kliendist. Vahetu kontakti puudumine jätab registri ilma olulisest infost, mis aitaks teenust arendada registreerija soovidest ja vajadustest lähtuvalt. Miks registripidaja kaudu teadmine kaduma läheb? Registripidajate jaoks on domeeni registreerimine enamasti kõrvaltegevus, mis toetab muid serveriteenuseid, lisaks pakutakse registreerimiseks väga suurt hulka erinevad domeene - .ee ei ole paratamatult fookuses. Osalt ka sellepärast pakuvad pooled Euroopa riigitunnusega tippdomeeniregistritest lisaks otseregistreeringu võimalust. Seega pooled register-registripidaja mudelit rakendavatest registritest kasutab hübriidmudelit. Otseregistreeringute vastu on huvi ka Eesti registreerijatel - kõik ei vaja registripidajate poolt pakutavaid lisateenuseid. On neid, kes soovivad vähendada ärisaladusega seotud domeenide puhul seotud osapoolte hulka, kuid on ka neid, kes loodavad vahendajate hulga vähendamisega saavutada rahalist võitu.

Nagu eelmises postituses juba juttu oli, määrab mittetulundusliku sihtasutuse vorm selged reeglid hinnakujundusele. Iga teenusega kaasnevad alati omad kulud ja ei oleks õiglane kui ühe teenuse tarbijad peaksid kinni maksma nišiteenuse, kui sellel pole piisavalt kliente. Registrid on otseregistreeringud lahendanud erinevalt - on neid, kes näevad seda kui registri olulist osa ja ei tee kuludel ja tuludel mingit vahet, on neid, kes hoiavad kulusid raamatupidamislikult lahus ja on ka neid, kes on loonud enda juurde eraldi juriidilise keha, et lahusus oleks justkui selgem, olgugi et enamasti on personal ja süsteemid mõlemal kehal ühised. Et registri ja registripidaja süsteemid domeeni registreerimise osas praktiliselt ei erine, on registripoolsed kulud domeeni otsemüügiks tavaliselt väiksemad kui registripidajatel ja üsna tõenäoline, et register mittetulundusliku asutusena lausa peab pakkuma domeeni lõppkliendile turuhinnast odavamalt. Alternatiivina pakuks kõrgem jaehind võimaluse langetada registripidajatele pakutavat hulgihinda, kuid arvestades .ee mahte, oleks see võit registripidajale pigem mõtteline.

Teenuse hind muudabki selle teema tundlikuks. Eestis on tänane mudel hästi töötanud ning asudes registripidajatega hinnakonkurentsi, võivad kannatada saada partnersuhted ja läbi selle võib tulemuseks olla hoopis negatiivne hoop domeeni kättesaadavusele. See on teema, mis vajab veel tõsist arutelu...

Uus kommentaar

Email again:

© 2017 Eesti Interneti Sihtasutus  | Paldiski mnt 80, 10617 Tallinn | Registrikood: 90010019