Uudised, sündmused ja blogi

Meenutusi tänavusest Interneti Päevast

Sündmus on järelvaadatav: 

Eesti, Euroopa ja maailm on uues olukorras. Senine vaba maailma suunanäitaja on ühtäkki ühel pulgal teise äärmuse Hiinaga. Globaliseerumine on lõppenud ja kõik tunduvad seisvat kitsamalt vaid enda eest, püüeldes sõltumatuse poole nii tööstuslikus, majanduslikus kui sotsiaalses aspektis. Kust leiame asendused Hiinas toodetud seadmetele või Ameerika tarkvara teenustele olukorras, kus Euroopa on innovatsioonis pigem järeljooksik ning pidevalt takerdumas regulatsioonide ja konsensusliku demokraatia rägastikku?

Mis on inimlikkus ja tõde?

Kas saame aru, milline sisu on päris ja mis on masina genereeritud? Tehisintellekt (TI või AI) ei ole enam pelgalt abiline, vaid sisu kureerija ja levitaja. Me ei näe enam sotsiaalmeedias jälgitavate autorite postitusi – AI valib, millist sisu kuvada. Ja see valik ei ole juhuslik. Meid suunatakse sisu juurde, mis meid kõnetab või... manipuleerib(?)

Vestlusrobotid asendavad otsingumootoreid, pakkudes kiireid ja viidatud vastuseid. Paraku eeldab viidete usaldamine ka nende kontrollimist. Olen kogenud olukordi, kus AI toodud allikad ei vasta sisu kontekstile või on kallutatud. Propaganda või äärmuslikud vaatenurgad ei ole samuti harvad nähtused.

Eriti tugevalt paistab silma LinkedIn, mis näib olevat üks enim AI poolt mõjutatud meediakeskkondi. Seal ei kureeri AI mitte ainult infovoogu, vaid genereerib ka suure osa nähtavast sisust.

AI filtreerib ja kohandab personaalse assistendina sisu, mis kasutajani jõuab. See otsustab, milline teave on oluline ja milline mitte. Koostab meile kokkuvõtteid, lühendab kirju ja koostab vastuseid. Kui teisel pool on samuti AI assistent, võib suhtlus muutuda märksõnadeks või isegi masinloetavaks koodiks, mille vastuvõttev AI inimesele mugavalt „lahti seletab“. Väga tõhus, aga kas julgeme usaldada seda “telefonimängu” tulemust?

Kas inimlooming on selle tulemusena väärtuslikum? Nii nagu hinnatakse käsitööleiba või -õlut, võib ette näha nõudlust nö käsitöö sisu järele. Kuid kas see suund jääb püsima? Enamik inimesi tarbib kõige odavamat ja kiiremat. Masin genereerib sisu, mis vastab statistiliselt kõige paremini tarbija ootustele. Aga mis saab loomingulisusest? Uudsusest? Või petame end mõeldes, et inimene loob alati midagi sügavamat ja hingega?

Linnar Viik tsiteeris Picassole omistatud mõtet: „Hea kunstnik kopeerib, geniaalne varastab.“ Kas masin on halvem varas? Kujundame sisu nii, et see kõnetaks maksimaalselt suurt sihtgruppi – see on olnud meedia ülesanne juba ammu. Kas pole see ka produtsentide ülesanne? Masin teeb seda aga inimesega võrreldes süstemaatilisemalt ja tõhusamalt.

Kas peaks olema selgelt eristatud inimese, masina või nende koostööna loodud sisu? Kokkuvõttes on olulisem see, kes on valmis sellele alla kirjutama ja vastutama?

AI abi võib olla aga ka äärmiselt kasulik, juhtides tähelepanu nüansidele, millele ise ehk poleks tulnudki. Henrik Roonemaa aga arvas, et humanoidrobotite spontaansena näivad tänavakaklused oleks samuti väärt meelelahutus.

Näost-näkku kohtumised on saanud uue väärtuse. Need on ainus viis kindlalt teada, et suhtled ‘inimesega. Ehk peitubki inimlikkus loovuse kõrval vastutuses, kohalolus ja valikute tegemise julguses.

Nutikratid klassiruumis: keelata või võimestada?

Selle teema juures toimus väga huvitav arutelu haridusest ning noorte õpetamisest üldisemalt. Pakkus see pinget kindlasti nii lastevanematele kui noortele, kel endil õpingud pooleli. Küll aga ei jõutud kuigi kaugele nuti-, TI- ja muude tehniliste võimaluste kaasamise diskussiooniga.

Kas TI/AI võib olla abiline hariduses või petame end sellega? Kui vaatan, kuidas keegi maalib, ei tee see minust kunstnikku; kui kuulan jutte ehitamisest, ei saa minust ehitajat. Vaadates, kuidas AI andmeid kokku paneb ja infot suurest hulgast materjalist ammutab, ei tee see minust andmetöötlejat või targemat inimest. Inimene õpib tehes. Samas, ka kellegi kõnelemas kuulamine ei tee mind targemaks. Pean selle info vastu võtma ning ise läbi mõtlema, tõlgendama ja kohandama, et sellest mulle kasu tõuseks.

Paljud haridusasutused on asunud nutiseadmeid ära võtma või keelustama nende kasutamist koolipäeva jooksul - mis on selle eesmärk? Uuringud näitavad, et ekraaniaeg sellest ei vähene, vaid pigem suureneb, sest koolivälisel ajal tehakse kõik kuhjaga tasa.

EUs käis läbi hääletus nutiseadmete keelustamisest kõigis EU üldhariduskoolides. Kusjuures enamus riike tõstis “pooltkäe”. Eelnõu hoog rauges alles siis, kui üksikud hakkasid küsima, mida tegelikult saavutada tahetakse.

Ehk on seadmete konfiskeerimise eesmärk aidata õpilastel keskenduda ning toetada neid iseseisvalt mõtlemises. Peetri lasteaed-põhikoolis on näiteks nutiseadmed vahetunnis keelatud. Seadmeid kokku ei korjata, kuid seda tehakse siis, kui õpetaja näeb, et lapsed istuvad suhtlemise ja liikumise asemel enda telefonis.

Kooli ülesanne on kasvatada inimest - kas see, mida tehakse, ning ülesanded ja vahendid toetavad või takistavad seda arengut? Õpetaja peab tundma lapse psüühika toimimist - õpetamise metoodikaid, kuidas viia teadmine õpilaseni.

Kuid kahjuks toimub koolides massiline õppimise teesklemine. Õpetajad ei selgita, õpilased ja ka lapsevanemad ei saa aru, mis on mingi konkreetse ülesande mõte. Mida see õpetama peaks. Kiire materjali läbimine ei ole tõhus ja toimib ehk vaid kiire õpivõimega õpilastel, kes jätavad selle meelde, saavad oma hinde kätte ja siis unustavad. Vastuse maha kirjutamine ei tee targemaks, video läbivaatamine samuti (petame end mõeldes, et suudame seda tehes ka päriselt uusi teadmisi omandada).

Õpetamine on koolides faktipõhine, mis teeb nutiseadmete kasutamise problemaatiliseks. Olulisem on õpetada mõtestama, tõlgendama ja looma uusi ideid kättesaadavate faktide baasil.

AIl on potentsiaal toetada õppimist - selgitada tausta, ülesande olulisust ja vastuse andmise asemel last selle poole suunata. Õpetajatel pole valikut, nad peavad olema valmis ja arvestama, et õpilased kasutavad nutilahendusi. Vestlused õpilaste endiga näitab aga üllatuslikult, et AI abi kasutatakse pigem toeks, mitte ei lasta sel kõik ära teha.

Interneti taasvabanemine?

Trumpi taastulemine tõi endaga USAs kaasa olulise muutuse tõesse suhtumise osas. Facebooki faktikontrollist loobumine kõlas šokeerivalt, kuid nüüd, mõni aeg hiljem, tuleb tõdeda, et midagi ei juhtunudki - või on selliseks järelduseks veel liiga vara. Samas pole küsimus vaid kontrolli vajalikkuses, vaid ka selle teostajas.

Ameerika käsitlus sõnavabadusest erineb muust maailmast – seal on see põhiõigus ning ka vihakõne jääb sageli lubatu piiridesse. Euroopa vastav maastik on aga kirju: näiteks Saksamaa karmid piirid on ajendatud ajaloolisest vastutusest. Eestiski pole see küsimus mustvalge – ka meie ajakirjanikud on langenud sihilikult levitatud valeväidete ohvriks. Kui mõni väide peaks siiski osutuma tõeks, kas peaks artikkel enne faktikontrolli tulemusi eemaldatama? Kellel on see voli?

Lisanduva info hulk internetis ületab igasuguse inimliku jõudluse. Aga see pole ainus probleem - kes määrab ja tagab „tõe kommitee“ erapooletuse? Milline peaks olema selle mandaat, kuidas tagada usaldus? Kas pelgalt Eestiski on võimalik sisukontrolli teostada vajalikus mahus ning nii, et see ei muutu ideoloogiliseks tööriistaks?

Hoopis tundlikum küsimus on, kuidas kaitsta lapsi sobimatu sisu eest nagu vägivald, äärmuslikud vaated või eluohtlikud väljakutsed. Kuidas ohjata sellist sisu? Lahendus võib olla hariduses – õpetada noori eristama, analüüsima, kahtlema. Kuid kõigil pole ligipääsu kriitilise mõtlemise õpetusele - me ei saa ju jätta neid kaitseta?

Meie nö läänelikus kultuuriruumis ei tohiks olla ruumi halvustavale, alavääristavale ja kahjustavale sisule. Aga taas - kes otsustab mis on diskrimineeriv? Mis saab huumorist, satiirist, poliitilisest kriitikast – kõigel on oma subjektiivne piir. Kas ideede ja nende autorite/esitajate eristamine on võimalik? Valuläved on erinevad. Kellel on õigus otsustada, mis on solvav?

Sotsiaalmeedias on mänguväli algoritmide käes. Kui platvormid delegeerivad faktikontrolli kolmandatele osapooltele, kaob selgus selle kohta, kuidas infot töödeldakse. Faktikontroll ei tohiks määrata sisu nähtavust, vaid rikastada arutelu. Seetõttu tekib küsimus – kas Euroopa peaks võtma kontrolli algoritmide üle enda kätte? Kui meie territooriumil näidatakse sisu, siis miks kontrollivad seda USA ja Hiina korporatsioonid?

Moraali tõlgendamisel on suur vabadus. Teatud käitumised on üheselt ohtlikud ja nende vastu tuleb seista – nii füüsilises kui digitaalses ruumis. Eestil üksi pole selliste võimaluste nõudmiseks piisavat jõuõlga. Vajame tugevat Euroopa koostööd, mis toetuks ühtsetele väärtustele ja tehnilisele võimekusele.

Uus nähtus on AI-tööriistade „moraalne keeldumine“. Töövahend ei täida kasutaja korraldust viidates ebaselgetele normidele. Kas see on OK? Aga miks ei peaks IT teenuse pakkujal olema sama valikuvabadus nagu kohvikupidajal? Kui platvormi omanik otsustab, et tema lahendusega ei tohi luua teatud tüüpi sisu, kas see pole mitte nende enda sõnavabaduse ilming?

Vabadus ei saa olla lahus vastutusest. Kuid piir peab olema selge. Meil peab olema õigus teada, kes ja mille alusel otsuseid teeb.