Uudised

Kas AI ongi juba liiga ohtlik?

Kui tehisintellektist on rohkem hakatud rääkima alles viimastel aastatel, siis tegelikkuses on seda ehitatud juba aastakümneid. AI on pidevalt arenenud ning läinud samm-sammult paremaks. Laiema avalikkuseni on sellest teekonnast jõudnud suuremad murdekohad, nagu masina esmakordne võit inimese üle malemängus või ChatGTP tekstirobot. Nendest viimane suudab suuremahulise tekstianalüüsi tulemusena anda kiiresti vastuseid esitatud küsimustele, koguda veebist infot ning genereerida ka etteantud soovide kohaselt teksti. Ekspertide sõnul ei osatud varasemalt oodata, et AI poolt genereeritud tekst on sedavõrd hea ning saavutatud efekt oli arvatust parem. Seega võib öelda, et tehisintellekti arengut ja tulevikku on raske ennustada ka ainult viie aasta perspektiivis. Reaalsuses on tulevik, mille osas peame täna ühiskonnas arutama, võrdlemisi hall.

ChatGTP näol on tegemist esmakordselt olukorraga, kus AI kasutamine jõudis inimeste teadvusesse ning praktikasse laiemalt kui kunagi varem. Ajaloost näeme, et esimene osa tehnoloogia arengust on alati aeglane ning teatud hetkel muutub see eksponentsiaalseks. Kuna tehisintellekti arendamine on liikunud suuresti ülikoolidest ettevõtetesse, ei ole avalikkusel selget pilti, millisesse etappi sellealane arendustöö on jõudnud. Lisaks paneb olukord ülikoole ümber mõtestama enda funktsiooni ja eesmärki ühiskonnas laiemalt. Ülikoolide roll ei ole täna paratamatult enam sellise, mis 10-20 aastat tagasi.

Haridusasutused peavad seetõttu pöörama varasemast enam rõhku loomingulisusele, uudishimulikkuse, intuitsioonile ja probleemide lahendamise oskustele. Ehk kõigele sellele, mida tehisaju meie eest teha ei suuda. Lisaks tuleb ülikoolidel läbi mõelda, mis on nende poolt loodav väärtus ning teisalt paneb see õppurid mõtlema selle üle, miks ülikooli õppima üldse minnakse. Kui vajalikud teadmised on võimalik saada tehisintellekti või YouTube vahendusel, võiks olla ülikool koht, kuhu tullakse kokku selleks, et käsitletava teemat analüüsida või arutleda. Kolmas oluline külg on ka tööjõuturu ootustele vastamine. Suudame küll ette näha, milliseid ameteid tulevikus ei lähe samal tasemel näha, kui praktiliselt võimatu on teada ameteid, mis tehnoloogia arenguga juurde tekivad. Seetõttu on oluline õppida õppima ning hakkama saama komplekses maailmas. Kindel on vaid see, et pidevalt tuleb uusi oskusi juurde omandada ning tõenäoliselt tuleb tänapäeva noortel liikuda ka erinevate valdkondade vahel.

AId saame kasutada ka demokraatia parendamisel - tema ekspertsust saab rakendada suure andmehulga analüüsimisel ja statistika tegemisel. Sellele tuginedes võtta vastu omakorda aga teadlikumaid ja faktidel põhinevaid otsuseid. Tekstide genereerimine tähendab ilmselt ka poliitiliste sõnumite väärtuste langemist, kuna nende loomine väga suurel hulgal on lihtsam kui kunagi varem.

Kui mitmed ettevõtted arendavad endale täna oma AI lahendusi, siis tegelikkuses on igal nutitelefoni omaval inimesed oma AI taskus või kotis juba olemas. Aitab see navigeerida meil kas linnas, leida lõunasöögiks sobivat kohta või meelelahutust õhtutundideks. Suudame nutitelefonide abil ennustada ka näiteks pankrease vähi teket kolm aastat varem kui kogenud arst. Seega on tehnoloogial ka mitmeid olulisi positiivseid külgi, mis meie elu edasi viivad. Just seetõttu on oluline rääkida hirmude kõrval ka tehnoloogia kasulikest rakendusvõimalustest.

Tehisintellekti ning selle reguleerimisega on vaja tegeleda juba täna. Seda on rõhutanud ka OpenAI looja Sam Altman, kelle sõnul on see ohuks inimkonnale. Kindel on see, et püüdlused tehisintellekti suures mahus piirata või ohjata ei ole aga mõistlikud. Peame suhtuma sellesse kui kasulikku tööriista, mille täie potentsiaali rakendamisel saame teha enda tööd kiiremini ja tõhusamalt. Seejuures ei tohiks lootma jääda vaid teiste poolt loodud lahenduste rakendamisele, vaid looma ja ehitama neid ka ise. Just see on parim viis uudsete lahenduste õppimiseks ja mõistmiseks. Kokkuvõtvalt võib öelda, et AId ei tohiks karta, vaid emmata isegi siis, kui sureme koos.