Uudised

Interneti sisu modereerimine ja faktikontroll - kellele ja milleks?

Henrik Roonemaa modereerimisel jagasid enda ekspertteadmisi ja kogemusi Delfi faktikontrolli reporter Mari-Liis Somelar, Meta Advisory juhtivpartner Andreas Kaju ning võrdõiguse ning võrdse kohtlemise volinik Christian Veske.

Kui räägime faktikontrollist ning sisu modereerimisest, on vaja mõista, et see põhineb vastavas regioonis kehtivatele eetilistele ja ühiskondlikele normidele. Seega on mõneti keeruline kõrvutata põhimõtteid, mida rakendatakse USAs ja Euroopas. Nendest viimases võivad tekkida suured erinevused ka riigiti, kuna siinsed kultuurid on väga mitmekesised. Siiski leiavad eksperdid, et Euroopa faktikontrolli jaoks on kõige olulisemaks eesootavaks küsimuseks selle formaat ja mõju suurendamine. Oleme samu põhimõtteid kasutanud juba mitmeid aastaid ning on selge, et praeguseks on tekkinud ootus ja vajadus uuteks lähenemisteks.

Internetis toimuv loob konteksti ka pärismaailmas. Kui väärinfo levik muutub aktsepteeritavaks, on see probleem. Seetõttu peame tegelema selle piiramisega, et kaitsta ühiskonda ning meie kultuuriruumi. Suur osa väärinfost, mis Eestis levib, tuleb meie idanaabri poolt ning ründab euroopalikke väärtusi. Kuna internetis oleva sisu hulk on hoomamatu, on seda võimatu piirata või kontrollida. Mõjusam on tegeleda hoopis noorte ja ühiskonna harimisega.

Faktikontroll on osa sotsiaalmeedias toimuvast, kuid valdav osa sisust piirtletakse automatiseeritud modereerimise ja algoritmide kaudu. Meta faktikontrolli programmi lõpp on vaid üks osa suuremast võrgustikust ning tervikuna ei lõpeta see valeinfoga tegelemist - see on demokraatlikus ühiskonnas endiselt oluline. Eriti põhjusel, et AI ei ole suuteline seda rolli täna täitma - vajalik on inimlik faktor, kes suudab sõltuvalt kontekstist paremini hinnata sisu ja selle eesmärke.

Valeinfo levikuga seostatakse tihti valimiste mõjutamist. Neid kõige suurem on 2016. aasta USA presidendivalimised. Siiski ei ole tänaseni tehtud kindlaks, et inimeste mõjutamisel oleks olnud reaalne mõju. Seda tõenäoliselt põhjusel, et USA rahvstiku arv ning valijate hulk on selle tegemiseks väga suur. Demokraatias peame arvestama, et valimiste tulemused ei pruugi meile alati meeldida ning ebameeldivaid tulemuste põhjenduseks ei saa alati olla välisriigi mõjutustegevused.

Sõnavabaduse ja modereerimisega on Eestis olnud ühed kõige aktiivsemad arutelud anonüümsete netikommentaatorite osas. Kui online väljaannete puhul sai see lahendatud IP aadresside abil, siis peale uue põhimõtte rakendamist liiguti Facebooki, kus julgetakse ebasündsaid kommentaare teha juba ka enda näo ja nimega. Puutudes kokku erinevate sihtgruppidega, saab selgeks, et selle tulemusena võivad haavatavamad ühsikonnagrupid sattuda vaenuliku suhtumise osaliseks. Eesti Inimõiguste Keskuse poolt läbi viidud uuring on teinud kindlaks, et rohkem tunnevad vaenu naised, eriti noored. Tundes end sotsiaalmeedias ebakindlalt või rünnatavana, jagatakse vähem ka enda poliitilisi vaateid ning osaletakse vähem erinevates diskussioonides. See viib kiiresti olukorrani, kus kõik arvamused ei ole esindatud ning avalik diskussioon võib jätta kallutatud mulje ühiskondlikust seisukohast. Nii võivad digiruumis toimuvad arutelud viia inimesed üksteisest kaugemale, mitte neid ühendada.

Mis aga juhtuks, kui faktikontroll ja sisu modereerimine lõppeks? Selle hea näide on Telegram, kus levib meeletult palju ebasündsat sisu ja ebaseaduslikku tegevust. Saime seda teatud mõttes seda tunda ka käesoleva aasta alguses, mil Meta leevendas enda modereerimist ning mille tulemusena jõudis inimeste Instagrami seinale ootamatult palju vägivaldset sisu. Teisalt on sotsiaalmeedia platvormide eesmärk hoida inimesi nende keskkonnas, mistõttu tagavad algoritmid endiselt selle, et kasutajale näidatakse just teda huvitavat sisu. Seega on nende huvides teatav modereerimine ka juhul, kui seda ei nõua regulatsioonid.

Sisu piiramine pelgalt selle olemuse pärast on vabas ühiskonnas mõeldamatu. Võime inimeste käitumist küll taunida, kuid selle karistamine ei ole lahendus. Seetõttu on tegemist nurjatud probleemiga ning peame rõhuma inimeste, eelkõige noorte, harimisele ning väärtushinnangute kujundamisele. Seda selleks, et nad oskaksid olla kriitilised ning teha enda sisu tarbimise osas teadlikke otsuseid. Liigne keelamine ei ole lahendus, vaid polariseerib ühiskonda veelgi.